(English below)
On teada-tuntud tõde, et üks parimaid viise (uut) keelt omandada, on seda teha loomulikus keskkonnas, aktiivselt, mänguliselt, korra õpitut üha uuesti ja uuesti mälust välja otsides ja rakendades. Lihtne öelda, aga natuke raskem ellu viia, eriti koolikeskkonnas. Õpetajana hoiavad meid katsetamast tagasi tihedad ajakavad; eksamiformaadid; meie enda harjumuspärased mustrid ja kogemused, kuidas ise oleme kunagi keeli õppinud; ebakindlus või lihtsalt väsimus. Teistes valdkondades töötavate lapsevanematena ei pruugi meil olla ega peagi olema pedakoogikast ja keele omandamise protsessist piisavalt teadmisi. Kohe kindlasti on meil puudus ajast ja seetõttu ei saa me end kõigega ka süvitsi kurssi viia. Mina olen mõlemat – nii keeleõpetaja kui lapsevanem – ja mõistan seda kõike poolelt sõnalt.
Kuidas täpselt see mänguline keeleõpe siis ikkagi käib? Alustame sellest, et lihtsalt.. mängida. Mängida selles keeles, mida soovitakse õpetada/õppida. Ka mõiste “mängima” on suur ja lai ning tähendab eri vanuses ja eri huvidega inimestele erinevaid asju, aga toon siia ühe kitsa näite. Memoriini mäng. Neid leidub igasuguseid – lihtsamaid, keerulisemaid, kõikvõimalike teemade ja kujundustega. Juba kolmeaastastele on olemas memoriine, kuigi, olgem ausad, mängureeglid neile veel ilmselt eriti ei sümpatiseeri. Enamasti leiutavad nad kaartidega hoopis iseendale parasjagu sobivaid mänge. Sellest pole aga midagi. Keeleõppe seisukohast pole mängureeglitel mingit tähtsust. Oluline on, et laps näeks korduvalt pilti (kontekst) ja kuuleks sellele vastavat sõna, heal juhul kordaks sõnu ja ideaalis tuletaks neid mälust ka ise. Nii toimubki õppimine.
Minu vanem laps on kolmeaastane ja räägib eesti ja itaalia keelt. Meil oli kodus loomade teemaline memoriin 12 loomaga, mis muutus talle keeleõppe seisukohast kiiresti igavaks. Õigupoolest tunneb ta juba enamike loomade nimetusi, oravast kapibaarani välja. Talle lihtsalt väga meeldivad loomad. Tegin siis talle ise loomade teemalisi memoriine koduloomade, metsloomade ja eksootiliste loomadega. Aga mis tuli välja – lapsest isegi suuremas mängutuhinas oli ühel hetkel eesti vanaisa, kes teisest toast kilgete ja kisa peale kohale tuli ja sai lõpuks ometi jõukohase võimaluse nullist itaalia keelt õppida. Varsti mängisid põrandal koduloomade memoriini vanaisa, tädi, isa ja muidugi ka laps ise. Segamini kostusid eesti- ja itaaliakeelsed loomanimetused. Mängijatele toeks tegin itaalia- ja eestikeelsed spikrid, mida huvi korral mängu ajal uudistada. Isa on lapse kõrvalt küll enamike loomade nimetused nö jooksu pealt selgeks õppinud, aga midagi uut leiab alati. Võõrkeel ei saa kunagi lõpuni “selgeks”, ka mitte emakeel. Samuti on mänguhoos võõrkeelsete sõnade meelde tuletamine hoopis midagi muud kui neid rahulikus olekus teada.
Memoriin ise ei olnud midagi eriliselt uhket – olin trükile triipe jätva katkiste kassettidega printeriga mängu tavalisele õhukesele paberile välja printinud ja kiirustades täiesti ebatäiuslikud ruudud lõiganud, sest väike mängija kibeles kõrval. Mängulusti see ei vähendanud. Tootefotode jaoks printisin hiljem ka terve printeriga ilusad kaardid ja lamineerisin ära. Nii püsivad need kaua.
Mida siit kõrva taha panna?
- Mänguline keeleõpe sobib igas vanuses õppijale.
- Memoriini saavad koos mängida erineva keeletasemega õppurid.
- Mängureeglid pole keeleõppe seisukohast olulised. Küll aga võib kord vajalik olla suuremas seltskonnas (nt koolis) mängides, et kaost vältida.
- Mängijaid tõenäoliselt ei huvita, kui koledalt su printer prindib või kui viltune on lõikejoon.
- Oluline on sõnade kuulmine, välja ütlemine, mälust tuletamine ja kordus, kordus, kordus.
Kuidas memoriini mängida?
Memoriin on mälumäng, mille eesmärk on leida kõik ühesugused kaardipaarid. Kaardid segatakse ja asetatakse lauale pildiga allapoole. Mängijad pööravad kordamööda kaks kaarti ümber – kui pildid on samad, saab mängija paari endale ja võib uuesti proovida, kui aga pildid ei klapi, pööratakse kaardid tagasi ning kord läheb järgmisele mängijale. Mäng lõpeb siis, kui kõik paarid on leitud, ja võidab see, kellel on kõige rohkem paare.
Keeleõppe seisukohast on oluline:
1) nimetada iga looma mitu korda ja iga kord, kui selle kujutis ilmub;
2) mängu kommenteerida, nt “Ma valin selle kaardi. Ma keeran selle ümber. Ma arvan, et kass oli seal. Oi, ei olnudki! Kus ta siis oli? Äkki seal.” jms.
3) Samuti korduvad loomulikult fraasid, nagu “Sinu kord!”, “Keera ümber!”, “Vaata, mis seal on!” jne.
Mängu võib mängida nii, et üks kord toimub mäng eesti keeles ja teine kord itaalia keeles. See võib tekitada ka ebavõrdsetest stardipositsioonidest tingitud frustratsiooni ja sundi. Sund ei ole keeleõppes kuigi hea asi, eriti mitmekeelsete laste puhul. See ei ole soodus pinnas õppimisele üldiselt ning võib tekitada õpitava keele vastu hoopis trotsi. Mina laseksin lihtsalt keeltel omasoodu põimuda ja ise salaja kaasa aidata, nt kui laps nimetab looma ainult itaalia keeles, lisada ise märkamatult ka eestikeelne nimetus ja sisse pikkida ka mõned grammatilised konstruktsioonid, nt “Jaa, see on koer! Sul on kaks koera! Kui nunnud koerad!”.
It is a well-known truth that one of the best ways to acquire a (new) language is to do so in a natural environment—actively, playfully, and by repeatedly retrieving and applying what has already been learned from memory. Easy to say, but somewhat harder to put into practice, especially in a school setting. As teachers, we are often held back from experimenting by tight schedules, exam formats, our own habitual patterns and experiences of how we once learned languages ourselves, insecurity, or simply exhaustion. As parents working in other fields, we may not have—or need to have—sufficient knowledge of pedagogy and the language acquisition process. We most certainly lack time, and therefore cannot delve deeply into everything. I am both—a language teacher and a parent—and I understand all of this perfectly.
So how does playful language learning actually work? Let’s start with simply… playing. Playing in the language that is being taught or learned. The concept of “playing” itself is broad and means different things to people of different ages and interests, but here I’ll give one narrow example: the memory card game. There are all kinds of memory games—simpler ones, more complex ones, with all sorts of themes and designs. There are memory games even for three-year-olds, although, let’s be honest, the rules of the game probably don’t appeal to them very much yet. More often than not, they invent their own games with the cards that suit them at the moment. But that doesn’t matter at all. From a language-learning perspective, the rules of the game are irrelevant. What matters is that the child repeatedly sees the picture (context) and hears the corresponding word, ideally repeats the words, and in the best case also retrieves them independently from memory. That is how learning happens.
My older child is three years old and speaks Estonian and Italian. We had an animal-themed memory game at home with 12 animals, which quickly became boring for him from a language-learning perspective. In fact, he already knows the names of most animals, from squirrels to capybaras. He simply loves animals. So I made animal-themed memory games myself—with domestic animals, wild animals, and exotic animals. But here’s what happened: at one point, even more enthusiastic than the child himself was the Estonian grandfather, who came in from the other room after hearing squeals and excitement and finally got a manageable opportunity to start learning Italian from scratch. Soon, the memory game with domestic animals was being played on the floor by the grandfather, aunt, father, and of course the child himself. Estonian and Italian animal names were heard mixed together. To support the players, I made Italian–Estonian cheat sheets that could be consulted during the game if needed. The father has picked up most of the animal names “on the fly” while playing with the child, but there is always something new to discover. A foreign language can never be completely “mastered”—not even one’s native language. And recalling foreign-language words in the heat of the game is quite different from knowing them in a calm setting.
The memory game itself was nothing particularly fancy—I printed it on thin paper using a printer with broken cartridges that left streaks, and hurriedly cut out quite imperfect squares because the little player was impatiently waiting nearby. This did not reduce the joy of playing at all. Later, for product photos, I printed nice cards with a proper printer and laminated them. That way they will last a long time.
What should we take away from this?
- Playful language learning is suitable for learners of all ages.
- Memory games can be played together by learners with different language levels.
- Game rules are not important from a language-learning perspective—although some structure may be necessary in larger groups (e.g. at school) to avoid chaos.
- Players probably don’t care how ugly your printer prints or how crooked the cutting lines are.
- What matters is hearing the words, saying them aloud, retrieving them from memory, and repetition, repetition, repetition.
How to play memory?
Memory is a matching game in which the goal is to find all identical pairs of cards. The cards are shuffled and placed face down on the table. Players take turns turning over two cards—if the pictures match, the player keeps the pair and may take another turn; if they do not match, the cards are turned back over and the turn passes to the next player. The game ends when all pairs have been found, and the winner is the player with the most pairs.
From a language-learning perspective, it is important to:
- name each animal several times and every time its image appears;
- comment on the game, for example: “Ma valin selle kaardi. Ma keeran selle ümber. Ma arvan, et kass oli seal. Oi, ei olnudki! Kus ta siis oli? Äkki seal.” etc.;
- naturally repeat phrases such as “Sinu kord!”, “Keera ümber!”, “Vaata, mis seal on!”, and so on.
The game can be played so that one round is in Estonian and the next in Italian. However, this may create frustration and pressure due to unequal starting positions. Pressure is not a very good thing in language learning, especially with multilingual children. It is not fertile ground for learning in general and may even lead to resistance toward the target language. I would simply let the languages blend naturally and subtly support the process myself—for example, if the child names an animal only in Italian, I would unobtrusively add the Estonian name as well and weave in a few grammatical constructions, such as: “Jaa, see on koer! Sul on kaks koera! Kui nunnud koerad!”